Lugu Johnny Marlowe'i neljateistkümnest vangla-aastast, mille ta oma poja ümberlõikamise eest veetis.

Kaks valvurit astusid mu kongi, samal ajal kui kolmas ukse juures ootas. Esimene valvur lükkas mind tahapoole, samal ajal kui teine valvur sisenes kongi, lohistades üsna pikka ja kõhna saepukki. Mu mõtted jooksid ringi. Mis see küll olla võiks? Olin hirmunud ja segaduses. Mulle meenusid arvukad korrad, kui valvurid mind rusikate, saabaste ja nuiadega peksnud olid. Esimene valvur lükkas mind vastu narivoodit. Saepukk lükati minu ette. Mul polnud kuhugi joosta ega põgeneda! Mu süda peksis meeletult! Esimene valvur haaras mul pea tagant, tõmbas ette ja lükkas mind saepukile. Mind valdas hirm! Kas nad kavatsevad mind vägistada? Kolmas valvur viskas teisele valvurile ahelad. Kaks valvurit panid mulle randmetele käerauad ja seejärel kinnitasid ahelad mu pahkluude külge, mässides need ümber käeraudade, nii et ma olin käte ja jalgadega saepuki kohale kummardunud. Hakkasin Jumala poole halastust paluma. Teadsin, et mind kohe vägistatakse. Ma eksisin...